Rita Nõmmela ja Mare Saag (Tartu Ülikool)
Mida peab teadma hammaste valgendamisest?
Viimaste aastate jooksul on märgatavalt kasvanud patsientide esteetilised nõudmised hammaste ja hambaravi suhtes. Patsiendid ei ole huvitatud üksnes hamba kuju ja funktsiooni taastamisest, vaid oluline on ka esteetilise tulemuse säilitamine ja/või parandamine. Et mitte valmistada pettumust üha kasvavate esteetiliste nõudmistega patsientidele, on hambaarstid hakanud üha enam rakendama nn kosmeetilise hambaravi võtteid.
Hammaste valgendamisega on võimalik suhteliselt kergesti ja kiiresti muuta hambaid heledamaks, seega naeratust säravamaks. Samas on patsientidele vaja selgitada, kas talle on selline protseduur näidustatud. Millised on ohud vastureaktsioonid? Kas võib kaasneda pöördumatuid muutusi?
Hammaste värvus on inimestel väga erinev. Siin on olulised tegurid pärilikkus, hügieen, dieet, üldtervislik seisund, kasutatud ravimid ja varasem hammaste ravi.
Valgendamine põhineb vesinikperoksiidi kasutamisel, mis kantakse hammastele kas otseselt geelina (sisaldab kuni 35% vesinikperoksiidi) või tekib keemilise reaktsiooni tagajärjel (nt karbamiidperoksiidist). Valgendamine on oksüdatsiooniprotsess, mille käigus orgaanilised ained lagunevad hapniku mõjul süsihappegaasiks ja veeks.
Valgendamisel tekivad orgaanilise substraadi vaheproduktid, mis on lähteproduktidest palju heledamad. Vesinikperoksiidi lagunemisel tekkivad ioonid ründavad pikaahelalisi tumedaid pigmente, poolitavad neid väiksemateks, heledamateks ja suurema difusioonivõimega molekulideks.
Valgendavaid geele on kahesuguseid – pisut nõrgema kontsentratsiooniga kodus ja tugevama toimega arstikabinetis kasutamiseks.
EL-i normide järgi on 0,1–6,0%-lisel vesinikülihapendil põhinevate valgendusgeelide kasutamine üsna ohutu (võiksid olla apteegis käsimüügiletis).
Pleegitamisprodukte, mis sisaldavad üle 6,0% vesinikülihapendit, tuleks kasutada ainult hambaarsti nõustamisel ja kontrolli all. Koduseks kasutamiseks tuleb valmistada laboratooriumis individuaalne kape (tellib arst), mille abil kantakse geel hammastele kas ööseks või tundlike hammaste puhul päeval kindlaks ajavahemikuks. Arstikabinetis protseduure tehes saavutatakse peroksiidi suurema sisalduse tõttu geelis kiirem efekt, ka saab igemeid paremini kaitsta. Protseduuride arv sõltub soovitud tulemusest, sageli aitab 1–2 visiidist.
Eriti efektiivne on valgendamine laserikiirtest aktiveerituna. Protseduur on kallis, kuid tulemus saavutatakse ühe visiidiga. Küll aga on protseduuri järel hambad 2–3 nädala jooksul väga tundlikud temperatuuri muutuste suhtes. Enamasti on need kaebused lühiajalised.
Kui kavatsus on kindel, tuleb sobiva meetodi valimiseks pidada kindlasti nõu oma hambaarstiga, kes teab Teie hammaste seisundit kõige paremini.
Hammaste valgendamise vastunäidustuseks on avar pulbiruum, mis soodustab hammaste ülitundlikkuse teket protseduuri järel. Samal põhjusel ei ole näidustatud hammaste pleegitamine lastel ja noorukitel. Valgendamist võib soovitada üldse alates 16. eluaastast.
Hambakaela paljastumisel on kodune valgendamine vastunäidustatud. Kui hambakaela piirkonnas on defekt, võib aktiveeruda juure resorptsioon. Hambaarsti käe all hambaravikabinetis on võimalik neid tsoone vesinikülihapendi toime eest paremini kaitsta.
Patsientidel, kellel on karioossed hambad, kroonimurrud, emaili arengudefektid, ravimata igemepõletik, ladestused hammastel, palju täidiseid ja/või kroone, ilmneb pärast hammaste valgendamist värvuse erinevus täidiste/kroonide ja pleegitatud hammaste toonide vahel. Vajalik on täidiste/kroonide vahetus.
Enne valgendamist peavad hambad ja igemed olema ravitud või terved, sest pleegitusgeeli toimel krooniline igemepõletik ägeneb ja kaariesega hambad hakkavad valutama.
Me ei soovita hammaste valgendamist ka rasedatele ja üldhaigustega patsientidele (kasvajad, hüpertensioon, astma jne). Allergikutel võib avalduda vesinikperoksiidi talumatus, allergiline reaktsioon valgendamisel kasutavate keemiliste lisaainete suhtes.
Patsient peab olema koostöövalmis, täitma detailselt kõiki arsti ettekirjutusi. Tuleb mõista, et protseduuri tulemus erineb indiviiditi, sõltub vägagi hambakudede struktuurist ja värvuse muutuse põhjustest ega pruugi olla püsiv.
Poole aasta pärast on vajalikud kordusprotseduurid, eriti kui ei loobuta suitsetamisest ja sagedasest kohvi/tee joomisest. Kuid ka tavalises toidus olevad pigmentained kinnituvad hamba pinnale, mistõttu on vajalikud korduvad valgendamisprotseduurid.
Valgendamine on näidustatud patsientidel, kellel kõiki ülalnimetatud vastunäidustusi ei ole. Peab arvestama, et ravitulemus ei pruugi olla identne ettekujutatuga.
Valgendamine on kõige tõhusam tugeva struktuuriga emaili pindmiste kihtide ühtlase pigmentatsiooni korral (dentiini sügavamate kihtide valgendamine ei anna alati soovitud tulemust).
Heledama ja puhtama efektiannab ka pigmenteerunud hambapindade puhastamine soodapritsiga või spetsiaalsete profülaktiliste puhastuspastade ja kummidega poleerimine.
Kõik need meetodid sobivad ainult hambaravikabinettides kasutamiseks ja on üsna kallid.
Kõige lihtsam ja kättesaadavam on kasutada valgendavaid hambapastasid, mille toime aluseks on pindaktiivsete ja abrasiivsete ainete koosmõju. Valgendavate hambapastade kasutamise eesmärk on taastada muutunud hambaemaili värvus ilma kõvakudesid kahjustamata. Tavaliselt on abrasiivsete ainete hulk nende koostises suurem kui nn kogu-pere-pastades. Vaatamata tavaliselt suurendatud abrasiivsusele, ei ületa nende pastade abrasiivsusnäitaja (RDA) lubatud normi. Seega ei tähenda hambapasta hea mehaaniline puhastusvõime alati suuremat abrasiivsust. Mitte kõik pastad ei puhasta hambapinda mehaaniliselt, vaid nende valgendav toime põhineb pigmentide ensümaatilisel lagundamisel.
Väga sageli kasutatakse hambaravis põletiku või trauma tõttu tumedaks muutunud üksikute hammaste hambasisest pleegitamist. Sõltuvalt muutuse päritolust ja kestusest on selle protseduuri tulemused erinevad, kuid katsetada tasub alati. Krooni valmistamisega võrreldes on hambasisene pleegitamine oluliselt säästlikum protseduur.
Hammaste valgendamine hambaarsti kontrollituna on ohutu protseduur.
Viimaste aastate jooksul on märgatavalt kasvanud patsientide esteetilised nõudmised hammaste ja hambaravi suhtes. Patsiendid ei ole huvitatud üksnes hamba kuju ja funktsiooni taastamisest, vaid oluline on ka esteetilise tulemuse säilitamine ja/või parandamine. Et mitte valmistada pettumust üha kasvavate esteetiliste nõudmistega patsientidele, on hambaarstid hakanud üha enam rakendama nn kosmeetilise hambaravi võtteid.
Hammaste valgendamisega on võimalik suhteliselt kergesti ja kiiresti muuta hambaid heledamaks, seega naeratust säravamaks. Samas on patsientidele vaja selgitada, kas talle on selline protseduur näidustatud. Millised on ohud vastureaktsioonid? Kas võib kaasneda pöördumatuid muutusi?
Hammaste värvus on inimestel väga erinev. Siin on olulised tegurid pärilikkus, hügieen, dieet, üldtervislik seisund, kasutatud ravimid ja varasem hammaste ravi.
Valgendamine põhineb vesinikperoksiidi kasutamisel, mis kantakse hammastele kas otseselt geelina (sisaldab kuni 35% vesinikperoksiidi) või tekib keemilise reaktsiooni tagajärjel (nt karbamiidperoksiidist). Valgendamine on oksüdatsiooniprotsess, mille käigus orgaanilised ained lagunevad hapniku mõjul süsihappegaasiks ja veeks.
Valgendamisel tekivad orgaanilise substraadi vaheproduktid, mis on lähteproduktidest palju heledamad. Vesinikperoksiidi lagunemisel tekkivad ioonid ründavad pikaahelalisi tumedaid pigmente, poolitavad neid väiksemateks, heledamateks ja suurema difusioonivõimega molekulideks.
Valgendavaid geele on kahesuguseid – pisut nõrgema kontsentratsiooniga kodus ja tugevama toimega arstikabinetis kasutamiseks.
EL-i normide järgi on 0,1–6,0%-lisel vesinikülihapendil põhinevate valgendusgeelide kasutamine üsna ohutu (võiksid olla apteegis käsimüügiletis).
Pleegitamisprodukte, mis sisaldavad üle 6,0% vesinikülihapendit, tuleks kasutada ainult hambaarsti nõustamisel ja kontrolli all. Koduseks kasutamiseks tuleb valmistada laboratooriumis individuaalne kape (tellib arst), mille abil kantakse geel hammastele kas ööseks või tundlike hammaste puhul päeval kindlaks ajavahemikuks. Arstikabinetis protseduure tehes saavutatakse peroksiidi suurema sisalduse tõttu geelis kiirem efekt, ka saab igemeid paremini kaitsta. Protseduuride arv sõltub soovitud tulemusest, sageli aitab 1–2 visiidist.
Eriti efektiivne on valgendamine laserikiirtest aktiveerituna. Protseduur on kallis, kuid tulemus saavutatakse ühe visiidiga. Küll aga on protseduuri järel hambad 2–3 nädala jooksul väga tundlikud temperatuuri muutuste suhtes. Enamasti on need kaebused lühiajalised.
Kui kavatsus on kindel, tuleb sobiva meetodi valimiseks pidada kindlasti nõu oma hambaarstiga, kes teab Teie hammaste seisundit kõige paremini.
Hammaste valgendamise vastunäidustuseks on avar pulbiruum, mis soodustab hammaste ülitundlikkuse teket protseduuri järel. Samal põhjusel ei ole näidustatud hammaste pleegitamine lastel ja noorukitel. Valgendamist võib soovitada üldse alates 16. eluaastast.
Hambakaela paljastumisel on kodune valgendamine vastunäidustatud. Kui hambakaela piirkonnas on defekt, võib aktiveeruda juure resorptsioon. Hambaarsti käe all hambaravikabinetis on võimalik neid tsoone vesinikülihapendi toime eest paremini kaitsta.
Patsientidel, kellel on karioossed hambad, kroonimurrud, emaili arengudefektid, ravimata igemepõletik, ladestused hammastel, palju täidiseid ja/või kroone, ilmneb pärast hammaste valgendamist värvuse erinevus täidiste/kroonide ja pleegitatud hammaste toonide vahel. Vajalik on täidiste/kroonide vahetus.
Enne valgendamist peavad hambad ja igemed olema ravitud või terved, sest pleegitusgeeli toimel krooniline igemepõletik ägeneb ja kaariesega hambad hakkavad valutama.
Me ei soovita hammaste valgendamist ka rasedatele ja üldhaigustega patsientidele (kasvajad, hüpertensioon, astma jne). Allergikutel võib avalduda vesinikperoksiidi talumatus, allergiline reaktsioon valgendamisel kasutavate keemiliste lisaainete suhtes.
Patsient peab olema koostöövalmis, täitma detailselt kõiki arsti ettekirjutusi. Tuleb mõista, et protseduuri tulemus erineb indiviiditi, sõltub vägagi hambakudede struktuurist ja värvuse muutuse põhjustest ega pruugi olla püsiv.
Poole aasta pärast on vajalikud kordusprotseduurid, eriti kui ei loobuta suitsetamisest ja sagedasest kohvi/tee joomisest. Kuid ka tavalises toidus olevad pigmentained kinnituvad hamba pinnale, mistõttu on vajalikud korduvad valgendamisprotseduurid.
Valgendamine on näidustatud patsientidel, kellel kõiki ülalnimetatud vastunäidustusi ei ole. Peab arvestama, et ravitulemus ei pruugi olla identne ettekujutatuga.
Valgendamine on kõige tõhusam tugeva struktuuriga emaili pindmiste kihtide ühtlase pigmentatsiooni korral (dentiini sügavamate kihtide valgendamine ei anna alati soovitud tulemust).
Heledama ja puhtama efektiannab ka pigmenteerunud hambapindade puhastamine soodapritsiga või spetsiaalsete profülaktiliste puhastuspastade ja kummidega poleerimine.
Kõik need meetodid sobivad ainult hambaravikabinettides kasutamiseks ja on üsna kallid.
Kõige lihtsam ja kättesaadavam on kasutada valgendavaid hambapastasid, mille toime aluseks on pindaktiivsete ja abrasiivsete ainete koosmõju. Valgendavate hambapastade kasutamise eesmärk on taastada muutunud hambaemaili värvus ilma kõvakudesid kahjustamata. Tavaliselt on abrasiivsete ainete hulk nende koostises suurem kui nn kogu-pere-pastades. Vaatamata tavaliselt suurendatud abrasiivsusele, ei ületa nende pastade abrasiivsusnäitaja (RDA) lubatud normi. Seega ei tähenda hambapasta hea mehaaniline puhastusvõime alati suuremat abrasiivsust. Mitte kõik pastad ei puhasta hambapinda mehaaniliselt, vaid nende valgendav toime põhineb pigmentide ensümaatilisel lagundamisel.
Väga sageli kasutatakse hambaravis põletiku või trauma tõttu tumedaks muutunud üksikute hammaste hambasisest pleegitamist. Sõltuvalt muutuse päritolust ja kestusest on selle protseduuri tulemused erinevad, kuid katsetada tasub alati. Krooni valmistamisega võrreldes on hambasisene pleegitamine oluliselt säästlikum protseduur.
Hammaste valgendamine hambaarsti kontrollituna on ohutu protseduur.